Thursday, May 28, 2009
Saturday, May 16, 2009
Jõgevamaa taluhäärberid
Jõgevamaal asub ka hulgaliselt taluhäärbereid, mille uhke välimus kõneleb külastajale kunagisest talu võimsusest ja hiilgusest. Häärberid on küll aja möödudes natuke kannatada saanud, kuid mitmed on tänapäeval renoveeritud ning kasutuses.
Kassema külas asub Ostrati suguvõsa kolmehobusetalu Laaneposti. Taluhäärber on puidust lihtne traditsioonilise ilmega hoone, mis on ehitatud 1930. aastail. Talust on pärit vandeadvokaat ja rahukohtunik, Eesti Asutava Kogu liige Juhan Ostrat. Talu kuulus Kudina mõisa alla ning 19. sajandil asus Maarja-Magdaleena kihelkonnas.
Pärnu talu asub endise Luua mõisa maadel (Palamuse kihelkonnas) ning oli üks esimesi päriseksostetud talusid endisel Tartumaal (praeguse Jõgevamaa alad). Taluhäärber on omapärase arhitektuuriga, üleskrohvitud tellishäärber, mis on ehitatud 1880. aastail. Häärberil on esinduslik kaaruksega kivitrepikoda ja viilul paariskaaraknad.
Turve talu asub Visusti mõisa maadel (Äksi kihelkonnas) ning kuulus Johannes Sikkarile, kes oli nii põllumees kui ka majandus- ja riigitegelane, Riigikogu III, IV ja V koosseisu liige, Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaministri asetäitja ja siseminister. Laudvoodriga traditsionalistlik taluhäärber on ehitatud 1924. aastal. Alumiselt korruselt võib leida viis tuba, köögi, veranda, kaks esikut ja sahvri. Maja on renoveeritud aastatel 1999-2003.
Vidriku talu asub Selli mõisa maadel (Simuna kihelkonnas) ning kuulus Gustav Johansonile, kes tegeles peamiselt linakauplemisega. Häärber esindab historitsistlikku stiili, milles on ka neorenessanssi sugemeid. Hoonel on kaks otsarisaliiti. Kõige esinduslikum ruum oli kõrgete tiibustega 56 ruutmeetri suurune maalitud peegelvõlvlaega saal, kus paiknesid karniisidega valged kahhelkiviahjud. Hoone on arvatavasti ehitatud 20. sajandi alguses.
Põltsamaa kihelkonna maadel, Adavere mõisa endistel maadel asub Aru talu. Talu asub kohe Adavere tuuliku vastas, vanasti nimetati seda ka Aru kõrtsiks, kuna häärber on ehitatud vanasse kõrtsihoonesse. Kivikatusega elumaja ilme määrab kõrge viilkatusega ja nelja aknaga ärkel, mis toetub maja seinajoonest eenduvatele puupostidele.
Kuremaa mõisa maadel endises Palamuse kihelkonnas asub Kolli talu. Taluhooneks on pikk liithoone maakividest talli- ja tõllakuuriga ning palkidest elamuosaga. 1905. aasta paiku toad tapeediti, hiljem asendati tapeet krohvile maalitud juugendlike lae- ja seinaornamentidega. Hoone on renoveeritud.
Endises Torma kihelkonnas Tarakvere mõisa maadel asub Lille talu. Häärber on ehitatud 1930. aastatel moes olnud Velbri maja eeskujul. Majal on suur täiskelpkatus ning neli lihtsat katuseuuki. Esimese korruse paremas nurgas on pikk lintaken.
Laiuse kihelkonna maadel Vaimastvere mõisa territooriumil asub Villemi talu. Sellel 2-hobuse talu maja on püstpalkidest ülekrohvitud, millel on täiskelpkatus. Esimesel korrusel on kaks tuba, töötuba, magamistuba ja suur elutuba. Elutoast avaneb ka uks lahtisele rõdule maja paremas otsas. Lisaks on majas avar köök, kaks sahvrit ja käimla. Üks tuba on ka katusekorrusel.
Laiakase talu asub Kärde mõisa territooriumil Laiuse kihelkonnas. Talu elumaja on väga kõrge katusega puumaja, majale lisab ilmet neljale kuuekandilisele kaarjalt paigutatud betoonsambale toetuv püramiid ja katusega kinnine rõdu hoone esiküljel. Hoone ühes otsas asub kumera esiküljega veranda, mõlemal küljel katusel on uugid. Hoone katus on mõisapäritolu – nimelt pärineb see Kärde mõisa tänaseks lammutatud hoonelt. Majja pääseb verandalt, peauksest ja tagauksest.
Mätiku talu asub endistel Jõgeva mõisa maadel Laiuse kihelkonnas. Maja välimus on lihtne, viilkatuse ja valgekskrohvitud seintega palkmaja. Omanäoliseimaks detailiks oli juugendlik tiibuks, mis tänaseks on vahetatud lihtsama ukse vastu. Siiski on säilitatud ka vana tiibuks.
Laiuse kihelkonnas Jõgeva mõisa endistel maadel asub ka Reinu talu. Maja meenutab pikka rehemaja, millel on kolm korstnat ja poolkelpkatus. Puidust maja sissekäigu ees on lahtine viilkatusega trepikoda. Sarnasust rehemajaga suurendab ka madal sokkel.
Maarja-Magdaleena kihelkonnas Saare mõisa maadel asub Saaresepa talu. Maja on püstpalkseintega ning on krohvitud nii seest kui ka väljast. Eripära lisab majale tagaküljel asuv ärkel, millel on kaarkatus – eeskujuks olnud Saare mõis. Majas on neli tuba ja köök, esiku kaudu pääseb keldrisse ja sahvrisse.
Kursi kihelkonnas Härjanurme mõisa maadel asub Saarevälja talu. Ristnurgaga palkmaja on ehitatud 19. sajandi lõpus, mida on korduvalt ümber ehitatud. Esiküljel on suur klaasveranda ning selle kohal katuseärkel. Hiljem on juurde ehitatud vasakpoolses otsas paiknev esik, mille lamedal katusel on rõdu.
Laiuse kihelkonnas Kuremaa mõisa maadel asub Uuetoa talu, mille hoone on vanapärane. Poolkelpkatusega hoone eripäraks on katteliistuga püstlaudis. Esiküljel on lahtine kaldkatusega trepikoda, mille kohal samuti kaldkatusega ärkel. Maja otsas asub lauduks.
Õimu talu asub Roela mõisa maadel Palamuse kihelkonnas. Hoone on historitsistlike detailidega viilkatusega palkmaja, mis väljast vooderdatud rõhtlaudisega. Esiküljel asub klaasveranda, mille kohal katuseärkel. Teine sissepääs majja asub maja otsas kaarlaega keldriesiku kõrval. Esimesel korrusel on köök, saal ja kolm tuba.
Kasutatud on järgnevaid raamatuid:
„Eesti taluhäärberid“ H. Pärdi
„Eesti taluhäärberid. 2. osa“ H. Pärdi
Kassema külas asub Ostrati suguvõsa kolmehobusetalu Laaneposti. Taluhäärber on puidust lihtne traditsioonilise ilmega hoone, mis on ehitatud 1930. aastail. Talust on pärit vandeadvokaat ja rahukohtunik, Eesti Asutava Kogu liige Juhan Ostrat. Talu kuulus Kudina mõisa alla ning 19. sajandil asus Maarja-Magdaleena kihelkonnas.
Pärnu talu asub endise Luua mõisa maadel (Palamuse kihelkonnas) ning oli üks esimesi päriseksostetud talusid endisel Tartumaal (praeguse Jõgevamaa alad). Taluhäärber on omapärase arhitektuuriga, üleskrohvitud tellishäärber, mis on ehitatud 1880. aastail. Häärberil on esinduslik kaaruksega kivitrepikoda ja viilul paariskaaraknad.
Turve talu asub Visusti mõisa maadel (Äksi kihelkonnas) ning kuulus Johannes Sikkarile, kes oli nii põllumees kui ka majandus- ja riigitegelane, Riigikogu III, IV ja V koosseisu liige, Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaministri asetäitja ja siseminister. Laudvoodriga traditsionalistlik taluhäärber on ehitatud 1924. aastal. Alumiselt korruselt võib leida viis tuba, köögi, veranda, kaks esikut ja sahvri. Maja on renoveeritud aastatel 1999-2003.
Vidriku talu asub Selli mõisa maadel (Simuna kihelkonnas) ning kuulus Gustav Johansonile, kes tegeles peamiselt linakauplemisega. Häärber esindab historitsistlikku stiili, milles on ka neorenessanssi sugemeid. Hoonel on kaks otsarisaliiti. Kõige esinduslikum ruum oli kõrgete tiibustega 56 ruutmeetri suurune maalitud peegelvõlvlaega saal, kus paiknesid karniisidega valged kahhelkiviahjud. Hoone on arvatavasti ehitatud 20. sajandi alguses.
Põltsamaa kihelkonna maadel, Adavere mõisa endistel maadel asub Aru talu. Talu asub kohe Adavere tuuliku vastas, vanasti nimetati seda ka Aru kõrtsiks, kuna häärber on ehitatud vanasse kõrtsihoonesse. Kivikatusega elumaja ilme määrab kõrge viilkatusega ja nelja aknaga ärkel, mis toetub maja seinajoonest eenduvatele puupostidele.
Kuremaa mõisa maadel endises Palamuse kihelkonnas asub Kolli talu. Taluhooneks on pikk liithoone maakividest talli- ja tõllakuuriga ning palkidest elamuosaga. 1905. aasta paiku toad tapeediti, hiljem asendati tapeet krohvile maalitud juugendlike lae- ja seinaornamentidega. Hoone on renoveeritud.
Endises Torma kihelkonnas Tarakvere mõisa maadel asub Lille talu. Häärber on ehitatud 1930. aastatel moes olnud Velbri maja eeskujul. Majal on suur täiskelpkatus ning neli lihtsat katuseuuki. Esimese korruse paremas nurgas on pikk lintaken.
Laiuse kihelkonna maadel Vaimastvere mõisa territooriumil asub Villemi talu. Sellel 2-hobuse talu maja on püstpalkidest ülekrohvitud, millel on täiskelpkatus. Esimesel korrusel on kaks tuba, töötuba, magamistuba ja suur elutuba. Elutoast avaneb ka uks lahtisele rõdule maja paremas otsas. Lisaks on majas avar köök, kaks sahvrit ja käimla. Üks tuba on ka katusekorrusel.
Laiakase talu asub Kärde mõisa territooriumil Laiuse kihelkonnas. Talu elumaja on väga kõrge katusega puumaja, majale lisab ilmet neljale kuuekandilisele kaarjalt paigutatud betoonsambale toetuv püramiid ja katusega kinnine rõdu hoone esiküljel. Hoone ühes otsas asub kumera esiküljega veranda, mõlemal küljel katusel on uugid. Hoone katus on mõisapäritolu – nimelt pärineb see Kärde mõisa tänaseks lammutatud hoonelt. Majja pääseb verandalt, peauksest ja tagauksest.
Mätiku talu asub endistel Jõgeva mõisa maadel Laiuse kihelkonnas. Maja välimus on lihtne, viilkatuse ja valgekskrohvitud seintega palkmaja. Omanäoliseimaks detailiks oli juugendlik tiibuks, mis tänaseks on vahetatud lihtsama ukse vastu. Siiski on säilitatud ka vana tiibuks.
Laiuse kihelkonnas Jõgeva mõisa endistel maadel asub ka Reinu talu. Maja meenutab pikka rehemaja, millel on kolm korstnat ja poolkelpkatus. Puidust maja sissekäigu ees on lahtine viilkatusega trepikoda. Sarnasust rehemajaga suurendab ka madal sokkel.
Maarja-Magdaleena kihelkonnas Saare mõisa maadel asub Saaresepa talu. Maja on püstpalkseintega ning on krohvitud nii seest kui ka väljast. Eripära lisab majale tagaküljel asuv ärkel, millel on kaarkatus – eeskujuks olnud Saare mõis. Majas on neli tuba ja köök, esiku kaudu pääseb keldrisse ja sahvrisse.
Kursi kihelkonnas Härjanurme mõisa maadel asub Saarevälja talu. Ristnurgaga palkmaja on ehitatud 19. sajandi lõpus, mida on korduvalt ümber ehitatud. Esiküljel on suur klaasveranda ning selle kohal katuseärkel. Hiljem on juurde ehitatud vasakpoolses otsas paiknev esik, mille lamedal katusel on rõdu.
Laiuse kihelkonnas Kuremaa mõisa maadel asub Uuetoa talu, mille hoone on vanapärane. Poolkelpkatusega hoone eripäraks on katteliistuga püstlaudis. Esiküljel on lahtine kaldkatusega trepikoda, mille kohal samuti kaldkatusega ärkel. Maja otsas asub lauduks.
Õimu talu asub Roela mõisa maadel Palamuse kihelkonnas. Hoone on historitsistlike detailidega viilkatusega palkmaja, mis väljast vooderdatud rõhtlaudisega. Esiküljel asub klaasveranda, mille kohal katuseärkel. Teine sissepääs majja asub maja otsas kaarlaega keldriesiku kõrval. Esimesel korrusel on köök, saal ja kolm tuba.
Kasutatud on järgnevaid raamatuid:
„Eesti taluhäärberid“ H. Pärdi
„Eesti taluhäärberid. 2. osa“ H. Pärdi
Jõgevamaa kirikud
Jõgevamaa kirikutest on paljud saanud mõjutusi gooti stiilist, kuid esineb ka varaklassitsismi, baroki ja neogooti näiteid. Järgnevalt mõned paremad näited erinevatest stiilidest.
13. sajandil valminud gooti kirik Palamusel kannab nime Bartholomäuse kirik. Viis sajandit hiljem on kirik saanud barokse viilutorni. Gooti stiili esindab ka Maarja-Magdaleena kirik, mis on ehitatud 14.-15. sajandil. 19. sajandi ümberehituse käigus lisandus neogooti detaile. Kursis paiknev Maarja kirik on see-eest täiesti neogooti stiilis. Teine samanimeline kirik asub Tormas (Maarja kirik), mis on ehitatud barokses stiilis, kuid hilisemate ümberehituste käigus on lisandunud neogooti vorme. Mustvee kirik on aga ehitatud täiesti neogooti stiilis ning selle arhitektiks on J. Maas. Kodaveres asuv Mihkli kirik on ehitatud varaklassitsistlikus stiilis 18. sajandi teisel poolel. Eriline on ka Põltsamaa Nikolai kirik, sest see on ehitatud kindluse suurtükitorni ja 17. sajandi pühakoja kohale. Hiljem on lisatud barokktorn. Omanäoline on ka Laiuse Jüri kirik, mis on ehitatud 14. sajandil.
Kindlasti ei tasu külastamata jätta Peipsi-äärseid pühakodasid. Asuvad seal ju vanausuliste palvemajad, mis väljast näivad üsna tavalised. Aimu, et tegemist on kirikuga, saab üksnes majal asuvast ristimärgist. Kuid sisemuses peitub palju sellist, mida paljud näinudki ei ole. Siiski ei tasu ette teatamata sinna kohale sõita sooviga palvemaja külastada. Tavaliselt, kuna eelnevatel aegadel on suure külastuse tõttu levinud jutud sealsest rikkusest kaugele, mistõttu on sinna leidnud tee ka vargad, külastajaid täna enam palvemajadesse ei lubata. Kuid piisavalt pika etteteatamisajaga ja kokkuleppe alusel on see siiski võimalik.
Kasutatud on raamatut:
„Eesti kirikud“ E. Helme, I. Hansla, M. McIlfatrick-Ksenofontov
13. sajandil valminud gooti kirik Palamusel kannab nime Bartholomäuse kirik. Viis sajandit hiljem on kirik saanud barokse viilutorni. Gooti stiili esindab ka Maarja-Magdaleena kirik, mis on ehitatud 14.-15. sajandil. 19. sajandi ümberehituse käigus lisandus neogooti detaile. Kursis paiknev Maarja kirik on see-eest täiesti neogooti stiilis. Teine samanimeline kirik asub Tormas (Maarja kirik), mis on ehitatud barokses stiilis, kuid hilisemate ümberehituste käigus on lisandunud neogooti vorme. Mustvee kirik on aga ehitatud täiesti neogooti stiilis ning selle arhitektiks on J. Maas. Kodaveres asuv Mihkli kirik on ehitatud varaklassitsistlikus stiilis 18. sajandi teisel poolel. Eriline on ka Põltsamaa Nikolai kirik, sest see on ehitatud kindluse suurtükitorni ja 17. sajandi pühakoja kohale. Hiljem on lisatud barokktorn. Omanäoline on ka Laiuse Jüri kirik, mis on ehitatud 14. sajandil.
Kindlasti ei tasu külastamata jätta Peipsi-äärseid pühakodasid. Asuvad seal ju vanausuliste palvemajad, mis väljast näivad üsna tavalised. Aimu, et tegemist on kirikuga, saab üksnes majal asuvast ristimärgist. Kuid sisemuses peitub palju sellist, mida paljud näinudki ei ole. Siiski ei tasu ette teatamata sinna kohale sõita sooviga palvemaja külastada. Tavaliselt, kuna eelnevatel aegadel on suure külastuse tõttu levinud jutud sealsest rikkusest kaugele, mistõttu on sinna leidnud tee ka vargad, külastajaid täna enam palvemajadesse ei lubata. Kuid piisavalt pika etteteatamisajaga ja kokkuleppe alusel on see siiski võimalik.
Kasutatud on raamatut:
„Eesti kirikud“ E. Helme, I. Hansla, M. McIlfatrick-Ksenofontov
Jõgevamaale iseloomulik riietus ja kombed
Kodavere kandis kandsid naised kitsaid valgeid kokkuõmmeldud seelikuid ja villast õlakatet, mille otstes võis leida tikitud siksakilist kaitsevõimega ussijoont. Iseloomulikuks oli 18. sajandil kasutusele võetud punase puuvillase lõnga ehk maagelõnga kasutusele võtmine. Lõngast tehti nii särgitikandeid kui ka kooti kangasse triipudeks ja kadrideks. Abielunaised kandsid peas vanapäraseid linikuid veel 19. sajandi alguses. Jalas kanti sääriseid, valgeid villaseid värvilise äärekirjaga poolsukki ehk kapukaid ja pastlaid.
Kodaverest pärineb munadepühal munade tiksutamise komme ehk kahe muna kokku löömine. Kelle muna katki läks, pidi selle loovutama võitjale. Pulmakombeks oli kolmanda päeva õhtul hakata jooma puust jooginõust (lemmkibust). Kibusse visati raha, joodi ja lauldi.
Kursi kandist pärineb geomeetrilise kirjaga Kursi labakinnas, mis on kootud kahte värvi villasest lõngast. Nendeks on lambamust ja valge. Kohalikud uskusid, et kindad kaitsevad nende kandjat vaenulike inimeste ja kurjade jõudude eest ning seepärast pandi kindad ka suvel vöö vahele. Kinnastel oli tähtis koht ka kosja ja pulmakommetes: uues kodus asetas noorik kindaid aita, lauta ja talli.
Kursist pärineb vana-aasta õhtul õnne valamine ja loosi võtmine. Selleks pani perenaine öösel lauale kummuli karpide alla leivatükke, liha, mulda, pupesid, sõrmuseid ja muid esemeid. Kellele järgmisel hommikul sattus leivaraasuke, polnud terve aasta nälga vaja karta; pupe tähendas naistele pulmi, mullatükk kuulutas alanud aastal surma.
Laiuse kandis tehti maiõhtul tuld maas, jaanituleks pandi aga vana suur ratas lati otsa püsti põlema. Noored käisid siis külasimmanitel, kiigel ja metsapidudel. Rohkesti käidi ka ehal.
Maarja-Magdaleena kandis kandsid naised kõige all valget linast pikkade varrukatega särki. Suvel tehti tööd särgiväel, mille peal oli vöö ja ees põll. Muul ajal pandi särgi peale kahar, värvli külge tihedatesse voltidesse seatud ühevärviline seelik. Vööd kanti alati, abielunaised ka tanu ja põlle. Tanu oli valge linasest või puuvillasest riidest. Pidulikul puhul kandsid naised õlgadel villaseid, või suvel linaseid, õlakatteid. Naised kandsid ka rohkesti ehteid.
Maarja-Magdaleena kandis mängiti näärisokku, selleks käidi taludes, räägiti jutte, lauldi ja tehti muid vigureid. Näärisokule küpsetati leiva- või saiakakk. Mihklipäeva õhtul käisid tüdrukud salaja võetud jahust, munadest, lihast ja võist saunas küpsetamas ja keetmas. Seda nimetati ehasanniks.
Palamuse kandis kandsid mehed potisinisest villasest riidest pükse ja vatti ehk kampsunit. Pidulikel juhtudel kandsid mehed mustast vildist kaapkübarat. Igapäevaselt kanti paju- või pärnakoorest viiskusid ja parkimata nahast pastlaid, kirikus ja pidulikel juhtudel käidi pargitud nahast pasteldega.
Palamusel anti varrudel hambaraha, visati vett katusele ja vaderid jooksid võidu. Pulmades mängiti pärjamängu, hingedepäeval viidi õhtul laka otsa liha, kohupiima ja muid toite, et surnud sugulased süüa saaksid.
Põltsamaa kandis kandsid naised pikitriibulist kaharat seelikut, mida kõige esimesena on mainitud just siinkandis. Põhitooniks oli punane värv, millele lisati kitsamaid rohelisi, kollaseid, siniseid, musti ja valgeid triipe. Pidulikud põlled olid valgest linasest riidest. Vööd olid ühed laiemad Eestis, kuni 10 cm, mille otstes olid narmad. Vöö pidi kandjale ümber ulatuma vähemalt kolm korda. Ülerõivana kanti musta villasest riidest pikk-kuube, peas kanti punase riidega kaetud 4-6 cm laiust pappvõrust pärga. Pidulikel juhtudel kanti jalas musti madalakontsalisi kingi.
Aasta lõpus jooksid poisikesed punaste laternatega akende taga ja kõlistasid kella. Jaanipäeval tehti tuld maas ning lasti püssi või kive lõhki – peaasi oli pauku teha. Poisikesed jooksid kottides, kes esimesena sakste juurde jõudis, sai raha.
Torma kandi mehe suveülikonda kuulusid valgest linasest riidest vatt ja põlvpüksid. Naiste riietuses on palju vene mõjusid, näites kanti punase-musta lillmotiivilise ristpistetikandiga vaheleõmmeldud õlalappidega särke, mis meenutasid slaavi naistesärke. 19. sajandi algul kanti valgest riidest tanu, millel oli pits ees. Sajandi keskel oli tanu asemel väike kolmnurkne punane rätt. Mehed kandsid suvel riidesiiludest õmmeldud murumütsi.
Jaanituleks valmistuti mitu päeva, selle tarvis korjati tohtu ja tõrva. Ridva otsa pandi põlema tohtu ja tõrva täis vana puupang, mis mitmekesi koos püsti aeti. Kombeks oli pulmalistel tee kinni panna, mida siis viinaga lahti tuli lunastada või ehitati auväravad, mille juures laual olid tühjad pudelid, mida noorpaar läbisõidul täitma pidid. Kolmekuninga õhtul viskasid tüdrukud pahema jala saapa üle õla kuu poole. Kui saapa konts enda poole jäi, pidi tüdruk hea mehe saama, kui väljapoole, siis halva mehe.
Äksi kandis kandsid naised ja mehed talviste ülerõivastena villasest riidest pikk-kuube, mis oli ühtlasi ka kõige pidulikumaks rõivaks kuni 19. sajandi keskpaigani. Talvemütsi kanti tanu peal, mille alt paistsid pits otsmikul ja lindid tagant. Pidudel ja jootudel kandsid jõukamad naised kingi, vaesemad kollaste parknahkadega pastlaid.
Uuel aastal valati õnne ning tehti nõidumisi. Nooremad inimesed said pühapäeva õhtuti kokku kuskil talus või kiigel, kus korraldati omavahelisi õhtuid ehk klunkreid.
Kasutatud on : „Möödunud aegade lood. Jõgevamaa kihelkonnad XIX sajandil“ S. Pallo, T. Lind, K. Paavel, T. Puusepp, R. Tänav
Kodaverest pärineb munadepühal munade tiksutamise komme ehk kahe muna kokku löömine. Kelle muna katki läks, pidi selle loovutama võitjale. Pulmakombeks oli kolmanda päeva õhtul hakata jooma puust jooginõust (lemmkibust). Kibusse visati raha, joodi ja lauldi.
Kursi kandist pärineb geomeetrilise kirjaga Kursi labakinnas, mis on kootud kahte värvi villasest lõngast. Nendeks on lambamust ja valge. Kohalikud uskusid, et kindad kaitsevad nende kandjat vaenulike inimeste ja kurjade jõudude eest ning seepärast pandi kindad ka suvel vöö vahele. Kinnastel oli tähtis koht ka kosja ja pulmakommetes: uues kodus asetas noorik kindaid aita, lauta ja talli.
Kursist pärineb vana-aasta õhtul õnne valamine ja loosi võtmine. Selleks pani perenaine öösel lauale kummuli karpide alla leivatükke, liha, mulda, pupesid, sõrmuseid ja muid esemeid. Kellele järgmisel hommikul sattus leivaraasuke, polnud terve aasta nälga vaja karta; pupe tähendas naistele pulmi, mullatükk kuulutas alanud aastal surma.
Laiuse kandis tehti maiõhtul tuld maas, jaanituleks pandi aga vana suur ratas lati otsa püsti põlema. Noored käisid siis külasimmanitel, kiigel ja metsapidudel. Rohkesti käidi ka ehal.
Maarja-Magdaleena kandis kandsid naised kõige all valget linast pikkade varrukatega särki. Suvel tehti tööd särgiväel, mille peal oli vöö ja ees põll. Muul ajal pandi särgi peale kahar, värvli külge tihedatesse voltidesse seatud ühevärviline seelik. Vööd kanti alati, abielunaised ka tanu ja põlle. Tanu oli valge linasest või puuvillasest riidest. Pidulikul puhul kandsid naised õlgadel villaseid, või suvel linaseid, õlakatteid. Naised kandsid ka rohkesti ehteid.
Maarja-Magdaleena kandis mängiti näärisokku, selleks käidi taludes, räägiti jutte, lauldi ja tehti muid vigureid. Näärisokule küpsetati leiva- või saiakakk. Mihklipäeva õhtul käisid tüdrukud salaja võetud jahust, munadest, lihast ja võist saunas küpsetamas ja keetmas. Seda nimetati ehasanniks.
Palamuse kandis kandsid mehed potisinisest villasest riidest pükse ja vatti ehk kampsunit. Pidulikel juhtudel kandsid mehed mustast vildist kaapkübarat. Igapäevaselt kanti paju- või pärnakoorest viiskusid ja parkimata nahast pastlaid, kirikus ja pidulikel juhtudel käidi pargitud nahast pasteldega.
Palamusel anti varrudel hambaraha, visati vett katusele ja vaderid jooksid võidu. Pulmades mängiti pärjamängu, hingedepäeval viidi õhtul laka otsa liha, kohupiima ja muid toite, et surnud sugulased süüa saaksid.
Põltsamaa kandis kandsid naised pikitriibulist kaharat seelikut, mida kõige esimesena on mainitud just siinkandis. Põhitooniks oli punane värv, millele lisati kitsamaid rohelisi, kollaseid, siniseid, musti ja valgeid triipe. Pidulikud põlled olid valgest linasest riidest. Vööd olid ühed laiemad Eestis, kuni 10 cm, mille otstes olid narmad. Vöö pidi kandjale ümber ulatuma vähemalt kolm korda. Ülerõivana kanti musta villasest riidest pikk-kuube, peas kanti punase riidega kaetud 4-6 cm laiust pappvõrust pärga. Pidulikel juhtudel kanti jalas musti madalakontsalisi kingi.
Aasta lõpus jooksid poisikesed punaste laternatega akende taga ja kõlistasid kella. Jaanipäeval tehti tuld maas ning lasti püssi või kive lõhki – peaasi oli pauku teha. Poisikesed jooksid kottides, kes esimesena sakste juurde jõudis, sai raha.
Torma kandi mehe suveülikonda kuulusid valgest linasest riidest vatt ja põlvpüksid. Naiste riietuses on palju vene mõjusid, näites kanti punase-musta lillmotiivilise ristpistetikandiga vaheleõmmeldud õlalappidega särke, mis meenutasid slaavi naistesärke. 19. sajandi algul kanti valgest riidest tanu, millel oli pits ees. Sajandi keskel oli tanu asemel väike kolmnurkne punane rätt. Mehed kandsid suvel riidesiiludest õmmeldud murumütsi.
Jaanituleks valmistuti mitu päeva, selle tarvis korjati tohtu ja tõrva. Ridva otsa pandi põlema tohtu ja tõrva täis vana puupang, mis mitmekesi koos püsti aeti. Kombeks oli pulmalistel tee kinni panna, mida siis viinaga lahti tuli lunastada või ehitati auväravad, mille juures laual olid tühjad pudelid, mida noorpaar läbisõidul täitma pidid. Kolmekuninga õhtul viskasid tüdrukud pahema jala saapa üle õla kuu poole. Kui saapa konts enda poole jäi, pidi tüdruk hea mehe saama, kui väljapoole, siis halva mehe.
Äksi kandis kandsid naised ja mehed talviste ülerõivastena villasest riidest pikk-kuube, mis oli ühtlasi ka kõige pidulikumaks rõivaks kuni 19. sajandi keskpaigani. Talvemütsi kanti tanu peal, mille alt paistsid pits otsmikul ja lindid tagant. Pidudel ja jootudel kandsid jõukamad naised kingi, vaesemad kollaste parknahkadega pastlaid.
Uuel aastal valati õnne ning tehti nõidumisi. Nooremad inimesed said pühapäeva õhtuti kokku kuskil talus või kiigel, kus korraldati omavahelisi õhtuid ehk klunkreid.
Kasutatud on : „Möödunud aegade lood. Jõgevamaa kihelkonnad XIX sajandil“ S. Pallo, T. Lind, K. Paavel, T. Puusepp, R. Tänav
Friday, May 8, 2009
Jõgevamaa mõisad
Eesti on tuntud kui mõisate maa, siin on olnud üle 1000 mõisa. Paljud neist on tänaseks hävinud või varemeis, paljudes asub kool, muuseum, käsitöötuba, hotell, restoran või midagi muud. Osa neist paljudest mõisatest on mahtunud ka Jõgevamaale ning järgnevalt lühike ülevaade Jõgevamaa kaunimatest säilinud mõisatest.
Adavere mõis asutati Põltsamaa lossi maadele 17. sajandi teisel poolel. Praeguse historitsistliku häärberi lasi ehitada mõisa viimane omanik Eduard von Wahl. Massiivse paekivist peahoone juures on kasutatud vanu silindervõlve. Kõrge sokliga ühekorruselisele hoonele annavad monumentaalsuse kesksed risaliidid. Säilinud on algsed väärispuidust uksed ja mõned ahjud. 19. sajandi lõpul ehitati peahoonega sarnased kahekorruseline töölistemaja ja ait-kuivati. 18. sajandil rajati mõisa park ja iluaed, mille juures kasutati Peterburi aedniku teenuseid. Alates 1928. aastast tegutseb mõisas kool. Käesoleval sajandil puhastati peahoones välja juugendmaalingud. 2004. aastal lõppesid mõisas mahukad restaureerimistööd.
Kudina mõisat on mainitud juba 15. sajandil. Hoone on ehitatud punastest tellistest, ühekorruseline peahoone esindab historitsistlikku stiili. Teine korrus on üksnes keskrisaliidi laiune ning sinna viib malmist keerdtrepp. Nii ees- kui tagaküljel võimalik näha klaasitud verandasid. Mõisa läheduses paiknevad ka vähesed säilinud kõrvalhooned. Alates 1999. aastast kuulub mõisahoone eravaldusse.
Kuremaa mõisast on teateid juba 16. sajandi algusest. Praegune järelklassitsistlik härraseelamu valmis 19. sajandi II poolel. Algselt olid hoone keskosa ja tiivad kahekorruselised, mida ühendasid ühekorruselised galeriid. 1935. aasta pealeehitusega muutus kogu hoone kahekorruseliseks. Esimesel korrusel on saal ja teised esindusruumid, kus võib näha strukkdekoori, kahhelahje, karniise. Palju on säilinuid kõrvalhooneid: peahoone taga asuvad valitsejamaja, tall-tõllakuur ja ait; peatee ääres asuvad meierei ja laudad; järve kaldal mõisatööliste majad. 1921. aastast tegutseb mõisahoones ametikool ja Kuremaa lossi muuseumituba. 1986. aastal puhkes hoones tulekahju, pärast mida hoone renoveeriti.
Lustivere mõis oli Põltsamaa lossipiirkonna osa, iseseisva valdusena esmakordselt mainitud 16. sajandi keskpaigas. 18. sajandil ehitati mõis nooblilt välja, kuid lammutati 1870. aastatel. Praegune neogooti stiilis mõisahoone valmis aastail 1875-1881, torn lisati 1891. Hoone siseplaneering on ebasümmeetriline, rikkalikult on kasutatud väärispuitu. Säilinud on vanast hoonest üle toodud barokkuksi, koobaltmaalingutega ahjukahleid. Kõrvalhoonetena võimalik näha lautasid ja viinavabrikut. 1929. aastal asus seal lastesanatoorium, praegu kasutusel hooldekoduna.
Luua mõisa on mainitud 16. sajandil. Barokne ühekorruseline kõrge katusega härrastemaja ehitati 1730. aastail, kuid sisaldab endas ka vanemaid müüre. 19. sajandil ehitati juurde tiibhoone. Oma praeguse kahekorruselise kuju sai 20. sajandi keskpaigas, kui hoonesse asus Luua metsanduskool. Endist katusejoont tähistab fassaadil asetsev vahekarniis. Esimese korruse akendel võib näha juugendlikke raamistusi. Peahoone läheduses on erakordselt rikkaliku puitpitsiga kaunistatud kavaleridemaja, mis pärineb 19. sajandi lõpust. Vaatamist väärib ka 14 hektari suurune inglise stiilis park oma looklevate teede ja tiikidega, mis on üks ilusamaid ja korrastatumaid mõisaparke Eestis, kus on säilinud ka üks väheseid gooti alleesid.
Ka Pajusi mõis on olnud Põltsamaa lossipiirkonna osa, mis 17. sajandil kujunes iseseisvaks mõisaks. Peahoone ühekorruseline osa on 18. sajandist pärinev vanabalti tüüpi ehitis. Tänasel kujul olev mõisahoone valmis 1830. aastal ning on hilisklassitsistlikus stiilis. 1930. aastal, kui lammutati selle vasakpoolne tiib, muutus hoone tundmatuseni. Läheduses asuvad ka kõrvalhooned, neist uhkeim on kaaristu ja kolmnurkfrontooniga ait. Praegu kasutatakse mõisahoonet rahvamajana.
Puurmani mõisa ajalugu seostatakse Liivi sõjas hävinud Kursi ordulinnusega. Mõis saavutas esindusliku välimuse 18. sajandi teisel poolel, kuid 19. sajandi alguseks oli juba võrdlemisi lagunenud. Praegune uhke neobaroklik loss püstitati 19. sajandi teisel poolel. Küllusliku fassaadidekoori juures on märgata neorenessansile iseloomulikke jooni. Ka nurgatorn on neorenessanssi sümbol, sarnaseid võib märgata ka teistes Eesti mõisates, näiteks Murastes või Väinjärvel. Hoone sisekujunduses on kasutatud rokokoo ja klassitsismi elemente, näiteks laerosette, pilastreid, tahveldisi. Märkimisväärsed on ka puidust uksed ja kassettlagi söögisaalis. Kahjuks on enamik kõrvalhoonetest ümber ehitatud, ringtallist on säilinud vaid osa. See-eest on säilinud mõisapark, mis viib kindlustatud kallastega paisjärveni. Alates 1926. aastast töötab mõisas kool.
Võisiku mõis kujunes jällegi Põltsamaa lossi maadele, kohta, kus juba 16. sajandil on nimetatud üht talupoegade poolt mahapõletatud mõisat, mis kandis nime Wesekes. Härrastemaja ei ole ehitatud korraga, vaid see on kerkinud mitme etapina. Hoone põhiosa, ühekorruseline kõrge katusega härrastemaja, pärineb 18. sajandist. Hiljem on lisatud kõrgem keskne ärkel ja veranda. Mõisakeldrid on võlvitud. Peahoone kõrval asub ait, mis pärineb 18. sajandist. 19. sajandist pärinevad maa- ja telliskivist kõrvalhooned on ümber ehitatud. Mõisasüdamest pooleteise kilomeetri kaugusele on maetud Timotheus von Bock, keda tuntakse rohkem Jaan Krossi teosest „Keisri hull“. 1925. aastast saadik kasutatakse mõisahoonet hooldekoduna.
Kasutatud on materjali järgmistest teostest:
„Eesti mõisad“ I. Sakk
„Eesti mõisad“ A. Hein
Adavere mõis asutati Põltsamaa lossi maadele 17. sajandi teisel poolel. Praeguse historitsistliku häärberi lasi ehitada mõisa viimane omanik Eduard von Wahl. Massiivse paekivist peahoone juures on kasutatud vanu silindervõlve. Kõrge sokliga ühekorruselisele hoonele annavad monumentaalsuse kesksed risaliidid. Säilinud on algsed väärispuidust uksed ja mõned ahjud. 19. sajandi lõpul ehitati peahoonega sarnased kahekorruseline töölistemaja ja ait-kuivati. 18. sajandil rajati mõisa park ja iluaed, mille juures kasutati Peterburi aedniku teenuseid. Alates 1928. aastast tegutseb mõisas kool. Käesoleval sajandil puhastati peahoones välja juugendmaalingud. 2004. aastal lõppesid mõisas mahukad restaureerimistööd.
Kudina mõisat on mainitud juba 15. sajandil. Hoone on ehitatud punastest tellistest, ühekorruseline peahoone esindab historitsistlikku stiili. Teine korrus on üksnes keskrisaliidi laiune ning sinna viib malmist keerdtrepp. Nii ees- kui tagaküljel võimalik näha klaasitud verandasid. Mõisa läheduses paiknevad ka vähesed säilinud kõrvalhooned. Alates 1999. aastast kuulub mõisahoone eravaldusse.
Kuremaa mõisast on teateid juba 16. sajandi algusest. Praegune järelklassitsistlik härraseelamu valmis 19. sajandi II poolel. Algselt olid hoone keskosa ja tiivad kahekorruselised, mida ühendasid ühekorruselised galeriid. 1935. aasta pealeehitusega muutus kogu hoone kahekorruseliseks. Esimesel korrusel on saal ja teised esindusruumid, kus võib näha strukkdekoori, kahhelahje, karniise. Palju on säilinuid kõrvalhooneid: peahoone taga asuvad valitsejamaja, tall-tõllakuur ja ait; peatee ääres asuvad meierei ja laudad; järve kaldal mõisatööliste majad. 1921. aastast tegutseb mõisahoones ametikool ja Kuremaa lossi muuseumituba. 1986. aastal puhkes hoones tulekahju, pärast mida hoone renoveeriti.
Lustivere mõis oli Põltsamaa lossipiirkonna osa, iseseisva valdusena esmakordselt mainitud 16. sajandi keskpaigas. 18. sajandil ehitati mõis nooblilt välja, kuid lammutati 1870. aastatel. Praegune neogooti stiilis mõisahoone valmis aastail 1875-1881, torn lisati 1891. Hoone siseplaneering on ebasümmeetriline, rikkalikult on kasutatud väärispuitu. Säilinud on vanast hoonest üle toodud barokkuksi, koobaltmaalingutega ahjukahleid. Kõrvalhoonetena võimalik näha lautasid ja viinavabrikut. 1929. aastal asus seal lastesanatoorium, praegu kasutusel hooldekoduna.
Luua mõisa on mainitud 16. sajandil. Barokne ühekorruseline kõrge katusega härrastemaja ehitati 1730. aastail, kuid sisaldab endas ka vanemaid müüre. 19. sajandil ehitati juurde tiibhoone. Oma praeguse kahekorruselise kuju sai 20. sajandi keskpaigas, kui hoonesse asus Luua metsanduskool. Endist katusejoont tähistab fassaadil asetsev vahekarniis. Esimese korruse akendel võib näha juugendlikke raamistusi. Peahoone läheduses on erakordselt rikkaliku puitpitsiga kaunistatud kavaleridemaja, mis pärineb 19. sajandi lõpust. Vaatamist väärib ka 14 hektari suurune inglise stiilis park oma looklevate teede ja tiikidega, mis on üks ilusamaid ja korrastatumaid mõisaparke Eestis, kus on säilinud ka üks väheseid gooti alleesid.
Ka Pajusi mõis on olnud Põltsamaa lossipiirkonna osa, mis 17. sajandil kujunes iseseisvaks mõisaks. Peahoone ühekorruseline osa on 18. sajandist pärinev vanabalti tüüpi ehitis. Tänasel kujul olev mõisahoone valmis 1830. aastal ning on hilisklassitsistlikus stiilis. 1930. aastal, kui lammutati selle vasakpoolne tiib, muutus hoone tundmatuseni. Läheduses asuvad ka kõrvalhooned, neist uhkeim on kaaristu ja kolmnurkfrontooniga ait. Praegu kasutatakse mõisahoonet rahvamajana.
Puurmani mõisa ajalugu seostatakse Liivi sõjas hävinud Kursi ordulinnusega. Mõis saavutas esindusliku välimuse 18. sajandi teisel poolel, kuid 19. sajandi alguseks oli juba võrdlemisi lagunenud. Praegune uhke neobaroklik loss püstitati 19. sajandi teisel poolel. Küllusliku fassaadidekoori juures on märgata neorenessansile iseloomulikke jooni. Ka nurgatorn on neorenessanssi sümbol, sarnaseid võib märgata ka teistes Eesti mõisates, näiteks Murastes või Väinjärvel. Hoone sisekujunduses on kasutatud rokokoo ja klassitsismi elemente, näiteks laerosette, pilastreid, tahveldisi. Märkimisväärsed on ka puidust uksed ja kassettlagi söögisaalis. Kahjuks on enamik kõrvalhoonetest ümber ehitatud, ringtallist on säilinud vaid osa. See-eest on säilinud mõisapark, mis viib kindlustatud kallastega paisjärveni. Alates 1926. aastast töötab mõisas kool.
Võisiku mõis kujunes jällegi Põltsamaa lossi maadele, kohta, kus juba 16. sajandil on nimetatud üht talupoegade poolt mahapõletatud mõisat, mis kandis nime Wesekes. Härrastemaja ei ole ehitatud korraga, vaid see on kerkinud mitme etapina. Hoone põhiosa, ühekorruseline kõrge katusega härrastemaja, pärineb 18. sajandist. Hiljem on lisatud kõrgem keskne ärkel ja veranda. Mõisakeldrid on võlvitud. Peahoone kõrval asub ait, mis pärineb 18. sajandist. 19. sajandist pärinevad maa- ja telliskivist kõrvalhooned on ümber ehitatud. Mõisasüdamest pooleteise kilomeetri kaugusele on maetud Timotheus von Bock, keda tuntakse rohkem Jaan Krossi teosest „Keisri hull“. 1925. aastast saadik kasutatakse mõisahoonet hooldekoduna.
Kasutatud on materjali järgmistest teostest:
„Eesti mõisad“ I. Sakk
„Eesti mõisad“ A. Hein
Thursday, May 7, 2009
Jõgevamaa köök
Kuna üle terve Jõgeva maakonna puudub ühtne köök, ikka on mõnes maakonna osas midagi teisiti, siis esmalt on mõttekas jaotada maakond osadeks. Selleks võtaks ette 19. sajandi kihelkondade kaardi ning jaotuseks saame: Ida Jõgevamaa (Torma, Kodavere ja Maarja-Magdaleena kihelkond), Kesk-Jõgevamaa (Laiuse, Palamuse, Kursi, Äksi kihelkond) ja Lääne-Jõgevamaa (Põltsamaa kihelkond).
Ida-Jõgevamaa
Tähtsal kohal on kala ja kalatoidud, seda juba 19. sajandi lõpust, kui kalurid rannas püttidega kiisku müüsid. Kiiska söödi keedetult kui ka hautatult, enamasti koos värskete kartulitega. Maiusroaks peeti puruks tambitud havimarjast valmistatud piimasuppi. Havimarja lisati ka jahule ning küpsetati koogiks. Ida-Jõgevamaal on palju Vene vanausulisi, kes paastuajal liha ja piima asemel söövad kerget toitu, näiteks putru taimeõliga, hapukapsasuppi seente või peipsi tindiga, kaerakiislit, mustrõigast õliga. Üheks traditsiooniliseks toiduks on paska, piirkonnale iseloomulik oli ka kaerast valmistatud kama ja seente kasutamine toitude valmistamisel juba 19. sajandil. Matustel pakuti kutjaad, uhhad või kapsasuppi, magusaid pirukaid ja kaerakiislit, kunagi ei pakutud liha. Kihelkonnakõrtsides pakuti kuuma õlu ning odra- ja rukkijahust pannkooke ehk pannipliinuskeid. Populaarne pulmade või külakosti toit oli kalapirukas, pulmade lõpus pakuti põhjakõrbenud kartulisuppi.
Kesk-Jõgevamaa
Vaesemates peredes oli põhitoiduks kiisk, mida osteti Peipsi äärest. Jõukamates peredes söödi igapäevaselt leiva kõrvale erinevaid putrusid ja leemesid, näiteks körti või rasva ja lihatükkidega jahukastet ehk jahusöösti. Sarnaselt Ida-Jõgevamaale valmistati ka siin kaerakiisleid, mis oli põhitoit töö tegemise juures, näiteks sõnnikuveo juures. Samuti valmistati odra- ja rukkijahust väikeseid pannkooke, kuid siinkandis nimetati neid lusikakookideks. Odra- ja rukkijahust valmistati veel ka tõrre sees piimarokka ehk körti, mida tavatseti juua jaanipäevast kuni mihklipäevani ning võeti ka heinamaale kaasa. Levis tee ja kohvi joomine, mida perenaised ise teraviljast, siguritest ja hernestest tegid. Selleks sõtkuti tihke taigen, millest vormitud pätsikesed küpsetati, kuivatati, jahvatati ja röstiti. Pulmades joodi sooja õlu, mida kutsuti kütuseks, või pakuti õllepudi – soe õlu, mille sees on leivatükid, mesi või siirup.
Lääne-Jõgevamaa
Piirkondlikuks eripäraks on suure reede ja laupäeva toit, milleks oli üksnes kaerakisell. Pulmade ajal enne pruudi kojusõitu kattis peiupoiss vankrisse laua, kus auras soe õlu muna ja meega. Kartulitest, jahust ja hapupiimast valmistati Põltsamaa riivikooki. Toidule lisati soolapekikuubikuid, näiteks nii riivikoogile kui ka lihaleivale.
Jõgevamaal tavatseti õllekapa taga jorutada:
Olge terve, õllepruulid,
kes on teinud hea õlle!
Mina mekin meelta mööda,
katsun kapaveeri mööda,
tõstan toopi jõudu mööda.
Ja toidu eest tavatseti tänada sõnadega:
Aituma pereisale,
aituma pereemale!
Nüüd olen suppi suuni täide,
mikki-makki maani täide,
õieti otsani õluta!
Kel on soovi kodus Jõgevamaale iseloomulikke toite mekkida, võib proovida mõnd alljärgnevat retsepti:
Kaerakiisel: kaerahelvestele vala leige vesi, sega puulusikaga hästi läbi ja pane sooja kohta hapnema. Hapnemise kiirendamiseks võib segule lisada leivatükke. Kui segu on hapu (soojas kohas 1-2 päeva pärast), kurna läbi sõela, lisa vajaduse korral natuke vett, vala saadud jahune vedelik keedunõusse ja keeda pidevalt segades, kuni segu muutub paksemaks kiletaoliseks pudruks. Seejärel maitsesta kas soola, suhkru või võiga. Soovi korral pane võisilm keskele. Kuumalt süüa piima ja võiga, külmalt suhkruga.
Palamuse piirakas: rulli rukkileivataigen lauale lahti 1-1,2 cm paksuselt ja peale pane sibulaga praetud liha. Taigna ääred tõsta keskele täidise peale, määri veega ja vajuta kinni. Päts tee käega siledaks ja küpseta ahjus.
Põltsamaa riivikook: riivi kartulid ja pigista mahl välja. Mahla põhja settinud tärklis sega riivkartuli hulka, lisa jahu ja hapupiim, nii et taigen oleks parajalt vedel. Taigen kalla rasvaga määritud ahjuvormi ning puista peale pisikesi soolapekikuubikuid. Küpsetatakse ahjus.
Herne- või oapuder ehk töntska: leota herneid või ube külmas vees 6-8 tundi, pane leotusveega keema, lisa hiljem natuke lihaleent. Suru puulusikaga pehmed herned katki ja maitsesta. Prae pekikuubikud koos sibulaga ja sega pudru hulka. Süüa kuumalt, lisandiks suitsuliha või keedetud searibi ja valge kaste või piim.
Rosinasupp: keeda piim, rosinad ja suhkur koos, sega 2-3 sl tärklist poole klaasi piimaga ja lisa hiljem supile. Keeda veel natuke pidevalt segades, kuni supp paksuks läheb. Ja ongi valmis! Süüa marjamahlaga!
Kasutatud on raamatuid „Eesti rahvusköök“ A. Kersna, S. Rekkor, R. Piiri, D. Aarma, Õ. Aavik, I. Luigas, E. Vendla, I. Rego; ja „Möödunud aegade lood. Jõgevamaa kihelkonnad XIX sajandil“ S. Pallo, T. Lind, K. Paavel, T. Puusepp, R. Tänav.
Ida-Jõgevamaa
Tähtsal kohal on kala ja kalatoidud, seda juba 19. sajandi lõpust, kui kalurid rannas püttidega kiisku müüsid. Kiiska söödi keedetult kui ka hautatult, enamasti koos värskete kartulitega. Maiusroaks peeti puruks tambitud havimarjast valmistatud piimasuppi. Havimarja lisati ka jahule ning küpsetati koogiks. Ida-Jõgevamaal on palju Vene vanausulisi, kes paastuajal liha ja piima asemel söövad kerget toitu, näiteks putru taimeõliga, hapukapsasuppi seente või peipsi tindiga, kaerakiislit, mustrõigast õliga. Üheks traditsiooniliseks toiduks on paska, piirkonnale iseloomulik oli ka kaerast valmistatud kama ja seente kasutamine toitude valmistamisel juba 19. sajandil. Matustel pakuti kutjaad, uhhad või kapsasuppi, magusaid pirukaid ja kaerakiislit, kunagi ei pakutud liha. Kihelkonnakõrtsides pakuti kuuma õlu ning odra- ja rukkijahust pannkooke ehk pannipliinuskeid. Populaarne pulmade või külakosti toit oli kalapirukas, pulmade lõpus pakuti põhjakõrbenud kartulisuppi.
Kesk-Jõgevamaa
Vaesemates peredes oli põhitoiduks kiisk, mida osteti Peipsi äärest. Jõukamates peredes söödi igapäevaselt leiva kõrvale erinevaid putrusid ja leemesid, näiteks körti või rasva ja lihatükkidega jahukastet ehk jahusöösti. Sarnaselt Ida-Jõgevamaale valmistati ka siin kaerakiisleid, mis oli põhitoit töö tegemise juures, näiteks sõnnikuveo juures. Samuti valmistati odra- ja rukkijahust väikeseid pannkooke, kuid siinkandis nimetati neid lusikakookideks. Odra- ja rukkijahust valmistati veel ka tõrre sees piimarokka ehk körti, mida tavatseti juua jaanipäevast kuni mihklipäevani ning võeti ka heinamaale kaasa. Levis tee ja kohvi joomine, mida perenaised ise teraviljast, siguritest ja hernestest tegid. Selleks sõtkuti tihke taigen, millest vormitud pätsikesed küpsetati, kuivatati, jahvatati ja röstiti. Pulmades joodi sooja õlu, mida kutsuti kütuseks, või pakuti õllepudi – soe õlu, mille sees on leivatükid, mesi või siirup.
Lääne-Jõgevamaa
Piirkondlikuks eripäraks on suure reede ja laupäeva toit, milleks oli üksnes kaerakisell. Pulmade ajal enne pruudi kojusõitu kattis peiupoiss vankrisse laua, kus auras soe õlu muna ja meega. Kartulitest, jahust ja hapupiimast valmistati Põltsamaa riivikooki. Toidule lisati soolapekikuubikuid, näiteks nii riivikoogile kui ka lihaleivale.
Jõgevamaal tavatseti õllekapa taga jorutada:
Olge terve, õllepruulid,
kes on teinud hea õlle!
Mina mekin meelta mööda,
katsun kapaveeri mööda,
tõstan toopi jõudu mööda.
Ja toidu eest tavatseti tänada sõnadega:
Aituma pereisale,
aituma pereemale!
Nüüd olen suppi suuni täide,
mikki-makki maani täide,
õieti otsani õluta!
Kel on soovi kodus Jõgevamaale iseloomulikke toite mekkida, võib proovida mõnd alljärgnevat retsepti:
Kaerakiisel: kaerahelvestele vala leige vesi, sega puulusikaga hästi läbi ja pane sooja kohta hapnema. Hapnemise kiirendamiseks võib segule lisada leivatükke. Kui segu on hapu (soojas kohas 1-2 päeva pärast), kurna läbi sõela, lisa vajaduse korral natuke vett, vala saadud jahune vedelik keedunõusse ja keeda pidevalt segades, kuni segu muutub paksemaks kiletaoliseks pudruks. Seejärel maitsesta kas soola, suhkru või võiga. Soovi korral pane võisilm keskele. Kuumalt süüa piima ja võiga, külmalt suhkruga.
Palamuse piirakas: rulli rukkileivataigen lauale lahti 1-1,2 cm paksuselt ja peale pane sibulaga praetud liha. Taigna ääred tõsta keskele täidise peale, määri veega ja vajuta kinni. Päts tee käega siledaks ja küpseta ahjus.
Põltsamaa riivikook: riivi kartulid ja pigista mahl välja. Mahla põhja settinud tärklis sega riivkartuli hulka, lisa jahu ja hapupiim, nii et taigen oleks parajalt vedel. Taigen kalla rasvaga määritud ahjuvormi ning puista peale pisikesi soolapekikuubikuid. Küpsetatakse ahjus.
Herne- või oapuder ehk töntska: leota herneid või ube külmas vees 6-8 tundi, pane leotusveega keema, lisa hiljem natuke lihaleent. Suru puulusikaga pehmed herned katki ja maitsesta. Prae pekikuubikud koos sibulaga ja sega pudru hulka. Süüa kuumalt, lisandiks suitsuliha või keedetud searibi ja valge kaste või piim.
Rosinasupp: keeda piim, rosinad ja suhkur koos, sega 2-3 sl tärklist poole klaasi piimaga ja lisa hiljem supile. Keeda veel natuke pidevalt segades, kuni supp paksuks läheb. Ja ongi valmis! Süüa marjamahlaga!
Kasutatud on raamatuid „Eesti rahvusköök“ A. Kersna, S. Rekkor, R. Piiri, D. Aarma, Õ. Aavik, I. Luigas, E. Vendla, I. Rego; ja „Möödunud aegade lood. Jõgevamaa kihelkonnad XIX sajandil“ S. Pallo, T. Lind, K. Paavel, T. Puusepp, R. Tänav.
Saturday, April 11, 2009
Külastades muuseume...
Jõgevamaal leidub palju huvitavat. Käesolevas postituses leiavad kajastamist Jõgevamaa tuntuimad muuseumid, teemapargid, käsitöökojad. Meie rännakut mööda muuseume ei saa pidada põhjalikuks ülevaateks, kuna selles postituses annan lihtsalt lühikese ülevaate sellest, mida Jõgevamaa teda väisavale külalisele pakub kui rääkida muuseumitest, sest eks ole muuseumid ühed turistide meelispaigad. Arvatavasti seetõttu, et sealt on võimalik võrdlemisi lühikese ajaga saada hea ülevaade sinna koondatud esemete kaudu piirkonna ajaloost.
Meie rännakut mööda muuseume pean sobivaks alustada kohtadest, mis annavad aimu eestlaste elu-olust varasematel aegadel, kuna ajalugu on see, mida Jõgevamaal jagub küllaga. Sellisteks kohtadeks on talumuuseumid, mida Jõgevamaal on päris mitu. Võtikvere külas asub Jürissaare talumuuseum. Sealses muuseumis saab näha 20. sajandi alguse talumaja, mis on sisustatud ajastule vastava mööbliga, samuti Võtikvere mõisakompleksist säilinud aedu, hobusetalli, lauta ja heinaküüni. Talumaja ilmestavad ruumidesse paigutatud inimesesuurused nukud. Ühes toas õpib laps vanaema ketramisevurina ja vanaisa kandlemängu saatel lugema, teises ajab sulane käsikivi ringi, samal ajal kui perepoeg vestab tünnivitsa ja minia koob kangast. Kassinurme külas asuv Nurga koduloomuuseum kajastab endisaegset küla eluolu külaelanike annetatud esemete ja fotode kaudu. Muuseumis tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi ja muuseum on eelkõige kooskäimiskohaks külarahvale endale. Paduvere külas asub Paduvere talumuuseum, kus asub kaks õlgkatusega hoonet: 18. sajandi algusest pärit ait ja sama sajandi lõpust pärit rehielamu. Hoonetes, mis on kohale toodud ümberkaudsetest küladest, on näha hulgaliselt endisaegseid tööriistu. Muuseumikompleksi kuulub ka laululava, mistõttu on muuseum suvel hinnatud rahvapidude pidamise ja näitemängude etendamise paik. Tabiveres asuva Tabivere vallamuuseumi ülesandeks on säilitada ja tutvustada piirkonna ajalugu. Kajastatud on Eesti Vabariigi sünd, Vabadussõda, II maailmasõda, tuletõrje-, kooli- ja spordiajalugu ning okupatsiooniaegne kolhoosielu. Üks väljapanek tutvustab kohalikku haridus- ja seltsielu, kus tähtsat osa etendas Äksi pastor Otto Wilhelm Masing ja mitmed keeeteadlased. Muuseum asub hoones, mis 1858. aastal ehitati ümber hobupostijaamaks. Muuseumi õuel asub ait, kus on taas võimalik näha vanu põllutööriistu ja majatarbeid. Raatvere külas asub Veskimetsa talumuuseum, kus on võimalik näha 19. sajandil ja 20. sajandi keskpaigani kasutusel olnud tööriistu, tarbeesemeid, mööblit, talus valmistatud riideesemeid, raamatuid ja pildialbumeid. Muuseum on eriline seetõttu, et põlluseljakul asub muistne rauasulatuskoht ja 11.-12. sajandi maa-alune kalmistu.
Teiseks, mida Jõgevamaal leidub hulgaliselt, on kaunis loodus. Esimesena pean siin paslikuks mainida Endla looduskaitseala. Männikjärve raba lähedalt, mis muistendi järgi olnud Kalevipoja kaev, algab looduse õpperada, mis juhatab huvilise Eesti suurima soojärveni – Endla järveni. Endla järve ümbrust soovitaksin külastada eriti linnusõpradel, kellele meeldib neid vaadelda või fotograafidel, kellele meeldib linde pildistada, kuna Endla järv on tuntud ka oma linnurohkuse poolest. Elistveres asub loomapark, mis tutvustab metsloomi vüimalikult looduslikes tingimustes. Elistveres saab tutvuda mitmete kaitsealuste taimeliikidega, loodusradade äärsed taimed on etiketitud, loodusraja uuemal osal saab tutvuda kobraste eluviiside ja muu metsaelustikuga. Elistvere loomapark on ühtlasi Natura 2000 hoiuala. Omamoodi looduslik vaatamisväärsus, eriti eestlastele, asub ka Jõgeva lähistel Kassinurmes. Seda seetõttu, et seal asub meie esivanemate muistne pühakoht – hiis, mis ühtlasi on ka üks vanimaid Eestimaal. Looduse-, muististe- ja terviserajal on võimalik tutvuda mitmekesise loodusega ning nautida kauneid vaateid vooremaastikule. Lisaks on hiiekoht praegu populaarne noorte ajaloohuviliste seas, kes korraldavad seal muistseid sõjamänge, elustavad vanu rahvakombeid ja tähistavad rahvakalendri tähtpäevi. Kassinurme muinasasula on rajatud seitse tuhat aastat tagasi ja linnus 2 tuhat aastat tagasi. Luual asub Luua Metsanduskooli arboreetum, mis on rajatud taimegeograafilise põhimõtte järgi Euroopa, Siberi, Kesk-Aasia, Kaug-Ida ja Põhja-Ameerika osakondadega. Praeguseks on kollektsioonis umbes 500 liiki ja vormi puid ja põõsaid. Peamiselt roosidele on aga pühendatud Põltsamaa roosiaed, mis pakub võimalust korraldada ekskursioone, mille käigus tutvustatakse erinevaid roosisorte, nende ajalugu ja nendega seotud legende. Roosiaed on avatud juunist septembrini, mil on rooside õitsemisaeg. Suve keskpaigas külastades avaneb roosiaias ringiliikujale ilus vaatepilt sadadest õitsevatest roosipõõsastest, mida soovi korral saab soetada kohapeal asuvast müügikohast. Külastada tasub ka Saare mõisa, sest Saare mõisa südames asuvad Eestimaal ainulaadse kompositsiooniga park, Saare saialille keskuse ürdiaed, kus eksponeeritakse 150 erinevat maitse-, ravim- ja vähelevinud toidutaime, ning Saarjärve maastikukaitseala loodusrajad. Ühtseks kompleksiks ühendab eraldiseisvad objektid 800 meetri pikkune mõisaaegne pärnaallee.
Kolmandaks mainiks ära mõned käsitööd ja kunsti ning haridust tutvustavad paigad. Jõgeva linnas asub muuseum-külastuskeskus, mis täpsemalt öeldes asub tuntud poetessi Betti Alveri sünnikodus. Muuseumi eesmärk on väärikalt jäädvustada Betti Alveri ja Alo Mattiiseni mälestust, tutvustada nende loomingut, koguda ja vahendada Jõgeva linna ajaloo- ja kultuuripärandit. Saare külas asub Kalevipoja muuseum. Eesti rahvuseepose nime kannab muuseum seetõttu, et Saarel on Kalevipojaga seotud puhkepaigad, künnivaod, lingukivid, allikad, sood, hobuse jäljed, mõõk Kääpa jões ja palju muud. Lisaks on muuseumis pühendatud kolm tuba tutvustamaks Kalevipoja materjale. Muuseumis asuvad ka haridusetuba (tutvustab Eesti ja paikkonna hariduselu), käsitöötuba (tutvustab naiste käsitööd ja –vahendeid), kodulootuba (tutvustab esivanemate tööriistu, toidunõusid ja mööblit), Eesti Vabariigi tuba (tutvustab Saare valla elanike tegevust ja seltsielu) ja kong (on näide nõukogude võimu vägivallast Saare valla inimeste vastu). Kuremaa järve kaldal asub iidse pargiga mõisakompleks, mis eksponeerib põllumajandusliku hariduse ajalugu Kuremaal. 1986. aastal sai Kuremaa loss põlengus tugevalt kannatada, kuid on tänaseks taastatud, kui kahjuks hävisid kõik puitkonstruktsioonid. Praegu asuvad selles klassitsistlikus hoones õppeklassid, klubiruumid ja muuseumituba. Kursis tasub uudistada Eestis ainsana säilinud kirikumõisa hoonete ringi – pastoraati koos kõrvalhoonetega. Pastoraadis, ehitatud 1817. aastal, asub kihelkonna muuseum. Hoonel on haruldased mantelkorstnad ja topeltpalkseinad. Kirik ehitati 1648. aastal ning sellel on kaksteist nooljat ehistorni, mis tähistavad 12 Kristuse apostlit. Oskar Lutsu „Kevade“ huvilised ei tohiks külastamata jätta Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi. Lisaks koolihoonele tulevad tuttavad ette kooli õuel asuvad köstri õunaait ja tõllakuur ning kiriku kaldanõlval asuv saun. Samuti jõeke, kuhu Tõnnisson parve uputas. Põltsamaa vallas Kaarlimõisas asub Aleksandrikooli hoone, mille eksponeeritavad materjalid annavad ülevaate Aleksandrikoolist kuni tänase koolini. Põltsamaa linnas asuv Põltsamaa muuseum asub tõeliselt suursuguses ja suure ajalooga paigas – iidse ordulinnuse müüride vahel. Muuseum tutvustab Põltsamaa linnuse, linna ja kihelkonna kuulsusrikast minevikku: Põltsamaad kui kunagist Liivimaa kuninga residentsi ja Liivimaa kuningriigi pealinna, 18. sajandi hurmavat rokokoolossi, Põltsamaad kui 18. sajandi õitsevat kultuuri- ja tööstuskeskust. Põltsamaal andis kodu-uurimise rajaja A. W. Hupel välja esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike Õppetus“. Samuti on muuseumis võimalik kududa kaltsuvaipa ja mängida harmooniumi. Jõgeval asub akvarelligalerii Kala, mis tutvustab Läänemeremaade tänapäevast akvarellikunsti. Näitusel on maale Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Venemaalt ja Eestist. Lustiveres asub käsitöökoda, mis tutvustab lähemalt sepatööd – Jaak Krivini sepatöökoda. Sepp Jaak on käinud sepatööd tutvustamas mitmetel üritustel üle Eesti, teinud sepiseid alates naelast kuni suurte väravate-aedadeni, teinud koostööd Tauno Kangro, Tõnu Arraku ja Georg Bogatkiniga. Laiusel asub käsitöökoda Kuldne Õlg, mis tutvustab erinevaid õle-, roo- ja kasetohuesemeid. 1998. aastast korraldatakse muuseumis suvelaagrit, mille kolmekordne osaleja ülendatakse õlemeistriks. Selle juurde kuulub traditsiooniline tseremoonia, kus tulevane õlemeister põlvitab rukkivihu ees ja annab vande, parem käsi südamel ja vasak viljavihul. Palamusel asub klaasikoda, mis võimaldab klaasikunstiga tegeleda nii klaasikunstnikel kui ka sellest huvitatutel, lisaks õpetatakse portselanimaali, nahakunsti, keraamika tehnikaid. Plaanis on alustada vanade monumentaalkunstide õpetamist, milleks on mosaiik ja freskomaal.
Peipsi järve läänekaldal elavad juba üle 300 aasta vene vanausulised, kelle omanäoline kultuur ilmestab Jõgevamaad ja kutsub inimesi uudistama üle Eesti. Mustvee vanausuliste koduloomuuseum annab ülevaate vanausuliste kultuurist eile ja täna, pakub võimalust Peipsi järve kalda elanike ajalugu ja nende igapäevast elu tundma õppida. Eksponeeritud on suur hulk samovare, triikraudu, vanausuliste rõivaid, tarbeesemeid, mööblit ja kalapüügiriistu. Rajal asub vanausuliste palvemaja. Palvelas on kokku 11 ruumi: esimesel korrusel asuvad köök, töökoda-õppeklass, hoiuruum, eluruum, väike palveruum; teiselt korruselt leiab neli eluruumi, raamatukogu ja suure palveruumi. 1887. aastal asus Rajale elama ikoonikirjutaja Gavrill Frolov, kes asutas koguduse raamatukogu, kuhu kuulub mitmeid haruldasi teoseid. Samuti õpetas õppeklassis lastele ikoonikirjutamist ja vanaslaavi keeles lugemist-kirjutamist, samuti vanaaegsete noodimärkide järgi laulmist. Töökoda-õppeklassis valmistati ka küünlaid.
Kuna alustatud sai ühtmoodi ajalooga, siis lõpetada võiks teistsugusega. Juba sai mainitud, et Põltsamaal asus Liivimaa kuninga, kuningas Magnuse residents. Ka Laiuse ordulinnus on võõrustanud üht kuninglikku verd meest - Põhjamaade üht kuulsaimat kroonitud pead, sõjakat Karl XII, kes seal talvitus ning oma sõduritega pooleldi treeninguks ja pooleldi lõõgastuseks lumesõda mängis. Ordulinnus ise on arvatavasti 14. ja 15. sajandi vahetusel põllukivist ja tellisest ehitatud laagerkastell, mida esmakordselt mainiti 1406. aastal. Kärde külas asub aga Kärde rahumajake, mis on unikaalne arhitektuuri- ja ajaloomälestis. Rahvapärimuste järgi allkirjastati seal 1661. aastal rahuleping, mis lõpetas 1656-1658 kestnud Vene-Rootsi sõja. Arvatavasti allkirjastati leping siiski mõisamajas või telkides, nagu tollal kombeks. Arvatakse, et kohalik mõisnik püstitas rahumajakese hiljem ise, et tähistada rahu sõlmimise paika. Miks selline arvamus on tekkinud, on igal ühel endal võimalik avastada külastades Kärde rahumajakest. Kärde mäelt avaneb hea ilmaga ka suurepärane vaade naabermaakonna Virumaa kõrgeimale tipule Emumäele ja loodes avaneb Jõgevamaa kaunis Endla vetepeegel.
Siinkohal võikski joone alla tõmmata. Loomulikult ei tasu arvata, et siin on toodud ära kõik külastamist väärivad muuseumid, käsitöökojad, teemapargid, kuid siin on toodud ära ehk tuntumad paigad, mida võiks kindlasti külastada. Loodetavasti tekitab nende paikade külastamine üksnes suurema isu Jõgevamaa avastamise järele ning seejärel saavad külastatud ka kohad, mida antud postitus veel ei puuduta.
Kasutatud on informatsiooni, mis pärineb alljärgnevatest teostest:
Aili Kalavus „Jõgeva maakonna vaatamisväärsused“
Indrek Rohtmets „Kultuurilooline Eestimaa“
Meie rännakut mööda muuseume pean sobivaks alustada kohtadest, mis annavad aimu eestlaste elu-olust varasematel aegadel, kuna ajalugu on see, mida Jõgevamaal jagub küllaga. Sellisteks kohtadeks on talumuuseumid, mida Jõgevamaal on päris mitu. Võtikvere külas asub Jürissaare talumuuseum. Sealses muuseumis saab näha 20. sajandi alguse talumaja, mis on sisustatud ajastule vastava mööbliga, samuti Võtikvere mõisakompleksist säilinud aedu, hobusetalli, lauta ja heinaküüni. Talumaja ilmestavad ruumidesse paigutatud inimesesuurused nukud. Ühes toas õpib laps vanaema ketramisevurina ja vanaisa kandlemängu saatel lugema, teises ajab sulane käsikivi ringi, samal ajal kui perepoeg vestab tünnivitsa ja minia koob kangast. Kassinurme külas asuv Nurga koduloomuuseum kajastab endisaegset küla eluolu külaelanike annetatud esemete ja fotode kaudu. Muuseumis tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi ja muuseum on eelkõige kooskäimiskohaks külarahvale endale. Paduvere külas asub Paduvere talumuuseum, kus asub kaks õlgkatusega hoonet: 18. sajandi algusest pärit ait ja sama sajandi lõpust pärit rehielamu. Hoonetes, mis on kohale toodud ümberkaudsetest küladest, on näha hulgaliselt endisaegseid tööriistu. Muuseumikompleksi kuulub ka laululava, mistõttu on muuseum suvel hinnatud rahvapidude pidamise ja näitemängude etendamise paik. Tabiveres asuva Tabivere vallamuuseumi ülesandeks on säilitada ja tutvustada piirkonna ajalugu. Kajastatud on Eesti Vabariigi sünd, Vabadussõda, II maailmasõda, tuletõrje-, kooli- ja spordiajalugu ning okupatsiooniaegne kolhoosielu. Üks väljapanek tutvustab kohalikku haridus- ja seltsielu, kus tähtsat osa etendas Äksi pastor Otto Wilhelm Masing ja mitmed keeeteadlased. Muuseum asub hoones, mis 1858. aastal ehitati ümber hobupostijaamaks. Muuseumi õuel asub ait, kus on taas võimalik näha vanu põllutööriistu ja majatarbeid. Raatvere külas asub Veskimetsa talumuuseum, kus on võimalik näha 19. sajandil ja 20. sajandi keskpaigani kasutusel olnud tööriistu, tarbeesemeid, mööblit, talus valmistatud riideesemeid, raamatuid ja pildialbumeid. Muuseum on eriline seetõttu, et põlluseljakul asub muistne rauasulatuskoht ja 11.-12. sajandi maa-alune kalmistu.
Teiseks, mida Jõgevamaal leidub hulgaliselt, on kaunis loodus. Esimesena pean siin paslikuks mainida Endla looduskaitseala. Männikjärve raba lähedalt, mis muistendi järgi olnud Kalevipoja kaev, algab looduse õpperada, mis juhatab huvilise Eesti suurima soojärveni – Endla järveni. Endla järve ümbrust soovitaksin külastada eriti linnusõpradel, kellele meeldib neid vaadelda või fotograafidel, kellele meeldib linde pildistada, kuna Endla järv on tuntud ka oma linnurohkuse poolest. Elistveres asub loomapark, mis tutvustab metsloomi vüimalikult looduslikes tingimustes. Elistveres saab tutvuda mitmete kaitsealuste taimeliikidega, loodusradade äärsed taimed on etiketitud, loodusraja uuemal osal saab tutvuda kobraste eluviiside ja muu metsaelustikuga. Elistvere loomapark on ühtlasi Natura 2000 hoiuala. Omamoodi looduslik vaatamisväärsus, eriti eestlastele, asub ka Jõgeva lähistel Kassinurmes. Seda seetõttu, et seal asub meie esivanemate muistne pühakoht – hiis, mis ühtlasi on ka üks vanimaid Eestimaal. Looduse-, muististe- ja terviserajal on võimalik tutvuda mitmekesise loodusega ning nautida kauneid vaateid vooremaastikule. Lisaks on hiiekoht praegu populaarne noorte ajaloohuviliste seas, kes korraldavad seal muistseid sõjamänge, elustavad vanu rahvakombeid ja tähistavad rahvakalendri tähtpäevi. Kassinurme muinasasula on rajatud seitse tuhat aastat tagasi ja linnus 2 tuhat aastat tagasi. Luual asub Luua Metsanduskooli arboreetum, mis on rajatud taimegeograafilise põhimõtte järgi Euroopa, Siberi, Kesk-Aasia, Kaug-Ida ja Põhja-Ameerika osakondadega. Praeguseks on kollektsioonis umbes 500 liiki ja vormi puid ja põõsaid. Peamiselt roosidele on aga pühendatud Põltsamaa roosiaed, mis pakub võimalust korraldada ekskursioone, mille käigus tutvustatakse erinevaid roosisorte, nende ajalugu ja nendega seotud legende. Roosiaed on avatud juunist septembrini, mil on rooside õitsemisaeg. Suve keskpaigas külastades avaneb roosiaias ringiliikujale ilus vaatepilt sadadest õitsevatest roosipõõsastest, mida soovi korral saab soetada kohapeal asuvast müügikohast. Külastada tasub ka Saare mõisa, sest Saare mõisa südames asuvad Eestimaal ainulaadse kompositsiooniga park, Saare saialille keskuse ürdiaed, kus eksponeeritakse 150 erinevat maitse-, ravim- ja vähelevinud toidutaime, ning Saarjärve maastikukaitseala loodusrajad. Ühtseks kompleksiks ühendab eraldiseisvad objektid 800 meetri pikkune mõisaaegne pärnaallee.
Kolmandaks mainiks ära mõned käsitööd ja kunsti ning haridust tutvustavad paigad. Jõgeva linnas asub muuseum-külastuskeskus, mis täpsemalt öeldes asub tuntud poetessi Betti Alveri sünnikodus. Muuseumi eesmärk on väärikalt jäädvustada Betti Alveri ja Alo Mattiiseni mälestust, tutvustada nende loomingut, koguda ja vahendada Jõgeva linna ajaloo- ja kultuuripärandit. Saare külas asub Kalevipoja muuseum. Eesti rahvuseepose nime kannab muuseum seetõttu, et Saarel on Kalevipojaga seotud puhkepaigad, künnivaod, lingukivid, allikad, sood, hobuse jäljed, mõõk Kääpa jões ja palju muud. Lisaks on muuseumis pühendatud kolm tuba tutvustamaks Kalevipoja materjale. Muuseumis asuvad ka haridusetuba (tutvustab Eesti ja paikkonna hariduselu), käsitöötuba (tutvustab naiste käsitööd ja –vahendeid), kodulootuba (tutvustab esivanemate tööriistu, toidunõusid ja mööblit), Eesti Vabariigi tuba (tutvustab Saare valla elanike tegevust ja seltsielu) ja kong (on näide nõukogude võimu vägivallast Saare valla inimeste vastu). Kuremaa järve kaldal asub iidse pargiga mõisakompleks, mis eksponeerib põllumajandusliku hariduse ajalugu Kuremaal. 1986. aastal sai Kuremaa loss põlengus tugevalt kannatada, kuid on tänaseks taastatud, kui kahjuks hävisid kõik puitkonstruktsioonid. Praegu asuvad selles klassitsistlikus hoones õppeklassid, klubiruumid ja muuseumituba. Kursis tasub uudistada Eestis ainsana säilinud kirikumõisa hoonete ringi – pastoraati koos kõrvalhoonetega. Pastoraadis, ehitatud 1817. aastal, asub kihelkonna muuseum. Hoonel on haruldased mantelkorstnad ja topeltpalkseinad. Kirik ehitati 1648. aastal ning sellel on kaksteist nooljat ehistorni, mis tähistavad 12 Kristuse apostlit. Oskar Lutsu „Kevade“ huvilised ei tohiks külastamata jätta Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi. Lisaks koolihoonele tulevad tuttavad ette kooli õuel asuvad köstri õunaait ja tõllakuur ning kiriku kaldanõlval asuv saun. Samuti jõeke, kuhu Tõnnisson parve uputas. Põltsamaa vallas Kaarlimõisas asub Aleksandrikooli hoone, mille eksponeeritavad materjalid annavad ülevaate Aleksandrikoolist kuni tänase koolini. Põltsamaa linnas asuv Põltsamaa muuseum asub tõeliselt suursuguses ja suure ajalooga paigas – iidse ordulinnuse müüride vahel. Muuseum tutvustab Põltsamaa linnuse, linna ja kihelkonna kuulsusrikast minevikku: Põltsamaad kui kunagist Liivimaa kuninga residentsi ja Liivimaa kuningriigi pealinna, 18. sajandi hurmavat rokokoolossi, Põltsamaad kui 18. sajandi õitsevat kultuuri- ja tööstuskeskust. Põltsamaal andis kodu-uurimise rajaja A. W. Hupel välja esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike Õppetus“. Samuti on muuseumis võimalik kududa kaltsuvaipa ja mängida harmooniumi. Jõgeval asub akvarelligalerii Kala, mis tutvustab Läänemeremaade tänapäevast akvarellikunsti. Näitusel on maale Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Venemaalt ja Eestist. Lustiveres asub käsitöökoda, mis tutvustab lähemalt sepatööd – Jaak Krivini sepatöökoda. Sepp Jaak on käinud sepatööd tutvustamas mitmetel üritustel üle Eesti, teinud sepiseid alates naelast kuni suurte väravate-aedadeni, teinud koostööd Tauno Kangro, Tõnu Arraku ja Georg Bogatkiniga. Laiusel asub käsitöökoda Kuldne Õlg, mis tutvustab erinevaid õle-, roo- ja kasetohuesemeid. 1998. aastast korraldatakse muuseumis suvelaagrit, mille kolmekordne osaleja ülendatakse õlemeistriks. Selle juurde kuulub traditsiooniline tseremoonia, kus tulevane õlemeister põlvitab rukkivihu ees ja annab vande, parem käsi südamel ja vasak viljavihul. Palamusel asub klaasikoda, mis võimaldab klaasikunstiga tegeleda nii klaasikunstnikel kui ka sellest huvitatutel, lisaks õpetatakse portselanimaali, nahakunsti, keraamika tehnikaid. Plaanis on alustada vanade monumentaalkunstide õpetamist, milleks on mosaiik ja freskomaal.
Peipsi järve läänekaldal elavad juba üle 300 aasta vene vanausulised, kelle omanäoline kultuur ilmestab Jõgevamaad ja kutsub inimesi uudistama üle Eesti. Mustvee vanausuliste koduloomuuseum annab ülevaate vanausuliste kultuurist eile ja täna, pakub võimalust Peipsi järve kalda elanike ajalugu ja nende igapäevast elu tundma õppida. Eksponeeritud on suur hulk samovare, triikraudu, vanausuliste rõivaid, tarbeesemeid, mööblit ja kalapüügiriistu. Rajal asub vanausuliste palvemaja. Palvelas on kokku 11 ruumi: esimesel korrusel asuvad köök, töökoda-õppeklass, hoiuruum, eluruum, väike palveruum; teiselt korruselt leiab neli eluruumi, raamatukogu ja suure palveruumi. 1887. aastal asus Rajale elama ikoonikirjutaja Gavrill Frolov, kes asutas koguduse raamatukogu, kuhu kuulub mitmeid haruldasi teoseid. Samuti õpetas õppeklassis lastele ikoonikirjutamist ja vanaslaavi keeles lugemist-kirjutamist, samuti vanaaegsete noodimärkide järgi laulmist. Töökoda-õppeklassis valmistati ka küünlaid.
Kuna alustatud sai ühtmoodi ajalooga, siis lõpetada võiks teistsugusega. Juba sai mainitud, et Põltsamaal asus Liivimaa kuninga, kuningas Magnuse residents. Ka Laiuse ordulinnus on võõrustanud üht kuninglikku verd meest - Põhjamaade üht kuulsaimat kroonitud pead, sõjakat Karl XII, kes seal talvitus ning oma sõduritega pooleldi treeninguks ja pooleldi lõõgastuseks lumesõda mängis. Ordulinnus ise on arvatavasti 14. ja 15. sajandi vahetusel põllukivist ja tellisest ehitatud laagerkastell, mida esmakordselt mainiti 1406. aastal. Kärde külas asub aga Kärde rahumajake, mis on unikaalne arhitektuuri- ja ajaloomälestis. Rahvapärimuste järgi allkirjastati seal 1661. aastal rahuleping, mis lõpetas 1656-1658 kestnud Vene-Rootsi sõja. Arvatavasti allkirjastati leping siiski mõisamajas või telkides, nagu tollal kombeks. Arvatakse, et kohalik mõisnik püstitas rahumajakese hiljem ise, et tähistada rahu sõlmimise paika. Miks selline arvamus on tekkinud, on igal ühel endal võimalik avastada külastades Kärde rahumajakest. Kärde mäelt avaneb hea ilmaga ka suurepärane vaade naabermaakonna Virumaa kõrgeimale tipule Emumäele ja loodes avaneb Jõgevamaa kaunis Endla vetepeegel.
Siinkohal võikski joone alla tõmmata. Loomulikult ei tasu arvata, et siin on toodud ära kõik külastamist väärivad muuseumid, käsitöökojad, teemapargid, kuid siin on toodud ära ehk tuntumad paigad, mida võiks kindlasti külastada. Loodetavasti tekitab nende paikade külastamine üksnes suurema isu Jõgevamaa avastamise järele ning seejärel saavad külastatud ka kohad, mida antud postitus veel ei puuduta.
Kasutatud on informatsiooni, mis pärineb alljärgnevatest teostest:
Aili Kalavus „Jõgeva maakonna vaatamisväärsused“
Indrek Rohtmets „Kultuurilooline Eestimaa“
Subscribe to:
Posts (Atom)