Jõgevamaale iseloomulik riietus ja kombed

Kodavere kandis kandsid naised kitsaid valgeid kokkuõmmeldud seelikuid ja villast õlakatet, mille otstes võis leida tikitud siksakilist kaitsevõimega ussijoont. Iseloomulikuks oli 18. sajandil kasutusele võetud punase puuvillase lõnga ehk maagelõnga kasutusele võtmine. Lõngast tehti nii särgitikandeid kui ka kooti kangasse triipudeks ja kadrideks. Abielunaised kandsid peas vanapäraseid linikuid veel 19. sajandi alguses. Jalas kanti sääriseid, valgeid villaseid värvilise äärekirjaga poolsukki ehk kapukaid ja pastlaid.

Kodaverest pärineb munadepühal munade tiksutamise komme ehk kahe muna kokku löömine. Kelle muna katki läks, pidi selle loovutama võitjale. Pulmakombeks oli kolmanda päeva õhtul hakata jooma puust jooginõust (lemmkibust). Kibusse visati raha, joodi ja lauldi.

Kursi kandist pärineb geomeetrilise kirjaga Kursi labakinnas, mis on kootud kahte värvi villasest lõngast. Nendeks on lambamust ja valge. Kohalikud uskusid, et kindad kaitsevad nende kandjat vaenulike inimeste ja kurjade jõudude eest ning seepärast pandi kindad ka suvel vöö vahele. Kinnastel oli tähtis koht ka kosja ja pulmakommetes: uues kodus asetas noorik kindaid aita, lauta ja talli.

Kursist pärineb vana-aasta õhtul õnne valamine ja loosi võtmine. Selleks pani perenaine öösel lauale kummuli karpide alla leivatükke, liha, mulda, pupesid, sõrmuseid ja muid esemeid. Kellele järgmisel hommikul sattus leivaraasuke, polnud terve aasta nälga vaja karta; pupe tähendas naistele pulmi, mullatükk kuulutas alanud aastal surma.

Laiuse kandis tehti maiõhtul tuld maas, jaanituleks pandi aga vana suur ratas lati otsa püsti põlema. Noored käisid siis külasimmanitel, kiigel ja metsapidudel. Rohkesti käidi ka ehal.

Maarja-Magdaleena kandis kandsid naised kõige all valget linast pikkade varrukatega särki. Suvel tehti tööd särgiväel, mille peal oli vöö ja ees põll. Muul ajal pandi särgi peale kahar, värvli külge tihedatesse voltidesse seatud ühevärviline seelik. Vööd kanti alati, abielunaised ka tanu ja põlle. Tanu oli valge linasest või puuvillasest riidest. Pidulikul puhul kandsid naised õlgadel villaseid, või suvel linaseid, õlakatteid. Naised kandsid ka rohkesti ehteid.

Maarja-Magdaleena kandis mängiti näärisokku, selleks käidi taludes, räägiti jutte, lauldi ja tehti muid vigureid. Näärisokule küpsetati leiva- või saiakakk. Mihklipäeva õhtul käisid tüdrukud salaja võetud jahust, munadest, lihast ja võist saunas küpsetamas ja keetmas. Seda nimetati ehasanniks.

Palamuse kandis kandsid mehed potisinisest villasest riidest pükse ja vatti ehk kampsunit. Pidulikel juhtudel kandsid mehed mustast vildist kaapkübarat. Igapäevaselt kanti paju- või pärnakoorest viiskusid ja parkimata nahast pastlaid, kirikus ja pidulikel juhtudel käidi pargitud nahast pasteldega.

Palamusel anti varrudel hambaraha, visati vett katusele ja vaderid jooksid võidu. Pulmades mängiti pärjamängu, hingedepäeval viidi õhtul laka otsa liha, kohupiima ja muid toite, et surnud sugulased süüa saaksid.

Põltsamaa kandis kandsid naised pikitriibulist kaharat seelikut, mida kõige esimesena on mainitud just siinkandis. Põhitooniks oli punane värv, millele lisati kitsamaid rohelisi, kollaseid, siniseid, musti ja valgeid triipe. Pidulikud põlled olid valgest linasest riidest. Vööd olid ühed laiemad Eestis, kuni 10 cm, mille otstes olid narmad. Vöö pidi kandjale ümber ulatuma vähemalt kolm korda. Ülerõivana kanti musta villasest riidest pikk-kuube, peas kanti punase riidega kaetud 4-6 cm laiust pappvõrust pärga. Pidulikel juhtudel kanti jalas musti madalakontsalisi kingi.

Aasta lõpus jooksid poisikesed punaste laternatega akende taga ja kõlistasid kella. Jaanipäeval tehti tuld maas ning lasti püssi või kive lõhki – peaasi oli pauku teha. Poisikesed jooksid kottides, kes esimesena sakste juurde jõudis, sai raha.

Torma kandi mehe suveülikonda kuulusid valgest linasest riidest vatt ja põlvpüksid. Naiste riietuses on palju vene mõjusid, näites kanti punase-musta lillmotiivilise ristpistetikandiga vaheleõmmeldud õlalappidega särke, mis meenutasid slaavi naistesärke. 19. sajandi algul kanti valgest riidest tanu, millel oli pits ees. Sajandi keskel oli tanu asemel väike kolmnurkne punane rätt. Mehed kandsid suvel riidesiiludest õmmeldud murumütsi.

Jaanituleks valmistuti mitu päeva, selle tarvis korjati tohtu ja tõrva. Ridva otsa pandi põlema tohtu ja tõrva täis vana puupang, mis mitmekesi koos püsti aeti. Kombeks oli pulmalistel tee kinni panna, mida siis viinaga lahti tuli lunastada või ehitati auväravad, mille juures laual olid tühjad pudelid, mida noorpaar läbisõidul täitma pidid. Kolmekuninga õhtul viskasid tüdrukud pahema jala saapa üle õla kuu poole. Kui saapa konts enda poole jäi, pidi tüdruk hea mehe saama, kui väljapoole, siis halva mehe.

Äksi kandis kandsid naised ja mehed talviste ülerõivastena villasest riidest pikk-kuube, mis oli ühtlasi ka kõige pidulikumaks rõivaks kuni 19. sajandi keskpaigani. Talvemütsi kanti tanu peal, mille alt paistsid pits otsmikul ja lindid tagant. Pidudel ja jootudel kandsid jõukamad naised kingi, vaesemad kollaste parknahkadega pastlaid.

Uuel aastal valati õnne ning tehti nõidumisi. Nooremad inimesed said pühapäeva õhtuti kokku kuskil talus või kiigel, kus korraldati omavahelisi õhtuid ehk klunkreid.

Kasutatud on : „Möödunud aegade lood. Jõgevamaa kihelkonnad XIX sajandil“ S. Pallo, T. Lind, K. Paavel, T. Puusepp, R. Tänav